Me elame ajal, mil inimeste põhiõigused, võrdsus ja vabadus on taaskord rünnaku all. Samast soost inimesed ei saa siiani paljudes riikides pere luua, sealhulgas tänapäeva Venemaal. Ma usun, et rääkides Sergei tõelist lugu, aitame me inimestel paremini mõista neid, kes on teistest erinevad ning aru saada, et armastus on armastus või nagu Sergei ütleb: “Minu armastus ei ole väiksem kui sinu armastus.”
Oma olemuselt on see film keelatud armastusest. See on lugu iseenda avastamisest autoritaarses ühiskonnas, proovides orienteeruda sõpruse ja armastuse vahelisel piiril. Kuidas tulla toime häbitundega, kui sul ei ole kellegagi rääkida, küsides endalt: “Kas niimoodi tunda on üldse õige?” või “Kuidas saaksin ma olla koos inimesega, keda ma armastan?”.
Paljud filmid samasooliste suhetest keskenduvad ainult kahe mehe või kahe naise armastusele, nende elukaaslaste saatus ei ole loos kesksel kohal. “Tulilinnus” jälgime me erilist armukolmnurka, mis algab ning lõpeb peategelase Sergei ja tema lähedase sõbra Luisa suhtega. Luisa tragöödia on meile kui kirjutajatele eriti oluline, sest ta ei vali sellist pereelu teadlikult.
Minu eesmärk filmis “Tulilind” on näidata maailma läbi 20 aastase maakohast pärit Vene poisi silmade; samasuguse huvi ja imestusega, hirmude ning hukkamõistuta vabana sotsiaalsest kriitikast. Filmi juures oli oluline jääda truuks ka kõige väiksematele üksikasjadele. Näiteks pöörates tähelepanu sellele, kuidas erinevate väeosade sõjaväelased iga kuue kuu tagant oma vormi vahetasid või kuidas raadioside protseduurid Nõukogude lennukeskuses tegelikult toimusid.
Koos kaasstsenaristi Tom Prioriga intervjueerisime stsenaariumi kirjutades (nüüdseks erus olevaid) Nõukogude armee baasijuhte, õhujõudude komandokeskuse operaatoreid, hävituslendureid ja maapealset personali. Meil õnnestus veeta ka mitu pikka päeva Moskvas intervjueerides Sergei Fetisovi, vene näitlejat, kelle elulool antud film põhineb. Väga palju sellest materjalist läks filmi jaoks kasutusse.
Ma usun, et “Tulilind” toob ekraanile rohkem mitmekülgsust ja empaatiat, valgustades erilisi ja unikaalseid suhteid samast soost inimeste vahel ajas ja ruumis, mida on harva kinos näidatud. Loodan, et “Tulilind” kannab vaatajani emotsioonid, mida samast soost paaride perekonnad on tundnud ja vaatamata kõigele jäänud ellu ka kõige rõhuvamates ühiskondades nagu Nõukogude Liidus külma sõja ajal. Ma kutsun teid meiega sellel teekonnal liituma, toomaks Sergei loo inimesteni üle terve maailma. Nüüd on aeg rääkida seda tõelist lugu, kasvatamaks rohkem austust ühe kõige elementaarsema inimõiguse osas – õiguse armastada ja olla armastatud.
